Mäletate, seda kuidas lapsepõlves tuli vanaema köögist suure supitirinaga, millest tõusev aur tõi ninasõõrmeisse meeldiva koriandri ja kanalõhna. Keset lauda asetatud supitirina keskel ujus mõnus kogus hakitud tilli ja rohelist sibulat.
Kanasuppi teatakse vanast ajast juba kui looduslikku penitsilliini kõiksuguste külmetushaiguste vastu. Olgugi, et lihtne valmistada, on kana-nuudlisupp üks maitsvamaid ning toitvamaid suppe terves maailma supigaleriis.
Kindlasti olete näinud telekas või lugenud raamatust, kuidas külma saanud töökaaslasele, armsamale või vanemale tuuakse kruusiga kanasuppi, mis pidi aitama kiiresti kosuda ja terveks saada. Olgugi, et leierdatud ning mainstream konumerismi poolt lörtsitud on kanasupi legendis kõik tõene.
Juudi penitsilliiniks kutsutud kanasupp sisaldab teatavaid vitamiine ning alkaloide, mis tõepoolest tervendavad. Tõele au andes on kanasupi toiteväärtus sedavõrd kõrge, et heast kõhutäiest tekkinud heaolutunne töötab platseebona ning tervendab inimese iseeneslikult. Tundub liiga voodoona? Ehk tõesti, kuid proovige ning veenduge et ka tervele inimesele mõjub kanasupp tervistavalt ning päev saab uue hingamise.
Vastumürk külmale ja gripile, depressioonile, halvale tunnistusele, krampidele, ärritunud kõhule, poliitilisele ebaõiglusele, allergiatele, bronhiidile, artriidile ja peavalule, kausitäis auravalt kuuma kanasuppi on hinnas maailma igas nurgas.
Olgu siis tegu läbipaistva leemega kus ujuvad sees mais ja sibul ning peened velvetised kanafilee ribad või tugev, tõmmine ja paks mustadest oliividest, ubadest, lihakamakatest ning küüslaugust paksu kanapajaga, kanasupp on kindlalt universaalne kõige-ravija. Kui „juudi penitsilliin” ei ravitse kõiki järeleandmatuid tõbesi siis vähemalt kosutab ta piisavalt et välja näidata tõve sümtomid.
Kanasuppi saab teha umbes kümmet moodi. Esimene 3 on kiired ning 6viimast aeglased variandid. Kui tahab saada parimat kanaleent, mis kunagi keedetud, tuleb varuda vähemalt 2 päeva. Esimesel päeval tuleks kana keeta, et saada sellest välja kõik must ja liigne. Seejärel keedetakse tasasel tulel paar tundi kana uuesti ning lisades kartuli, porgandi ja sibula kuubikud, sool ning pisut kanapuljongit saadakse leem millega saab siis alustada supi tegemist. Edasi on kõik vanamoodi.
Kiired kanasupi versioonid baseeruvad vanal heal valmis puljongipulbril ning ei jää maitseelamuselt aeglasele versioonile kuigi palju alla. Kuigi pikemad ja traditsioonilisemad viisid jätavad supi tõmmisemaks, sisukamaks ning maitsel on kanakondi keemisest mõnus raske maitse. Suppi suus loksutades on tunda ihule head rasva keelele kleepuvat.
Tänapäeval ei ole see aga kuigi populaarne, seda nii meediate poolt loodud ihuideaali silmas pidades, kui ka ajaressursi mõttes. Kõik kes soovitavad midagi tänapäeval teha kauem kui paar tundi on ketserid, nii arvab üldsus. Sellest lähtuvalt jääme kiirete, kuid siiski maitsvate kanasupirestseptide juurde.
Kuubikuks lõigatud kanatükid, mõnusad suured fileeribad peavad aga olema igas supis, olgu siis mis kuidas ja kui tahes kaua tehtud. Mõnus pehme kana on see, mis asjast asja teeb, seda ei tohi unustada.
Personaliseerides supileent
Kanasupp on parim leem mida personaliseerida, ehk maakeeli ei tunne kanasupp valu kui teda erinevate lisanditega väheke ehmatada. Esimene mõte kuidas supp erilisemaks muuta on loomulikult erinevad maitselisandid. Kindlasti annab palju juurde koriander või till ning tilk maitsega oliiviõli või maitsestatud võiklimp. Poleks seda kunagi arvanud, ah? Nendest variantidest aga hiljem pikemalt.
Minule isiklikult meeldib kõige rohkem lisada korralikule kanasupile, kus ulbib sees kena hunnik kartulit, ube ja kana ennast, purgike purustatud tomateid ning mõni leht basiilikut. Tegemist on vana juudi traditsiooniga. Esmaideena võib see kuidagi naljakas tunduda aga maitse on jumalik. Samuti võib purustatud tomatite asemel lisada supile lihtsalt 5 suuremat tomatit mis kenadeks viiludeks lõigatud. See on efektsem silmale, kuid maitselt ei suuda värske tomat koheselt supile lisafinessi anda ning tulemus ei ole sedavõrd kuum.
Liikudes italiano stiilist edasi või kanasuppi edasi arendades käia läbi terve maailma kulinaarse kogemuse. Lisame lõigutud piprakauna ja paprika ning lisame cajenne’i pipart saame sujuvalt mehhikopärase leeme, mis suus koheselt la cucaraca laulma hakkab. Edasi liikudes võime supile lisada suitsupeekonit ning punaseid ube ning voila supp räägib New Yorki aktsendiga. Või väikene valgeveini plärakas leende, millele lisaks värske basiilik ja koriander ning meelde tulevad Eiffeli torn ja Triumfikaar.
Oluline personaliseerimine on ka supi serveerimine. Suppi võib serveerida nii supitaldrikus, kui kausis, kuid kana-nuudlisupi parimaks tarbimiseks on hea kahe sangaga kruus, millest saab suppi võtta nii lusikaga, kui lihtsalt üle ääre luristades. See on mõnusaim ja praktilisim variant, kui istuda diivanil ja vaadata kaminatuld, hoides ühes käes auravat kruusi kanasupiga ning teisega silitada oma kassi.
Ühe serveerimise nimi rägin veel. Kui tõsta suppi kausist taldrikusse või kruusi on soovitatav pärast kulbiga võtmist kulbi alumine osa poolest saati uuesti leeme sisse kasta ning siis rahulikult supp kruusi tõsta. Miks? Kui haarata kulbiga niisama tekivad kulbile leeme tilgad, mis seejärel maha kukuvad. Asetades kulbi korraks veel kaussi kindlustad omale vähemalt 6 sekundilise ajavaru, mil tilgad kulbipõhja ei teki ning saad ilma ebamugavusteta kanasupi kruusi tõsta.
Kanasupi võlu on tema pretensioonitus, mis lubab endaga mängida ning voolida nagu savi just hetkel meelesmõlkuvasse maitsesse. Aga lisanditena saab kasutada ka paljusi maitseaineid ning õlisid/võideid, mis alguses kuidagi ei tundu suppidega sobivat.
Maitselisandid
Rääkides kõikidest suppides, tomatisupist liha konsommini, lisandeid saab kasutada nendes kõikides. Keskendudes kana-nuudlisupile mõtlesin tutvustada kahte mulle kõige rohkem meeltmööda olevat lisandit.
Esimene nendest on pestod. Tegemist on itaaliapärase ürdivõidega, mis sobib suppidele lisada just ennem lauda kandmist. Lihtsaim viis on köögikombainis purustada petersell ja till ning lisada selle küüslauku. Kui segu on piisavalt puruks, kahata jupp jupilt lisama kreeka ja maapähkleid, kõige viimasena lisada peene joana oliiviõli ning tilk veiniäädikat. Kui mass on kreemjas ja võilaadne, on segu valmis ning valmis ennem serveerimist supi sisse potsatama.
Ütleme nii et pestosid võib valmistada väga erinevatest materjalidest. Kui aga tuleb soov saada kanasupile prantsuse mekk võib kasutada ka prantsuse pärast Pistou’d, mis aga erineb itaallaste omast vaid basiiliku ja tomati pasta lisamisega.
Teise lisandina mainiks kuivatatud marju ning oliive ja kurki (nii marineeritud kui hapendatud). Rosinad ja kuivatatud ploomid või datlid on huvitav lisand kanasupile. Nõudlikule supisööjale neid ei soovita kuid eksperimenteerijatel tasub proovida. Samuti marineeritud või hapendatu kurk. Annab paralleeliks huvitava krõmpsuva hapususe kana pehmele mekile.
Samuti võib kanasupi puljongi tegemisel kasutada valget veini, et lisada pisut hapukust ning ajaloo maitset supi põhjale. Kuna alkohol aurustub supi serveerimise ajaks, jääb supile lihtsalt mõnus korgi mekk.
Supi juurde …… nüüd siis supitegemise meeldivaim osa ehk aurava supi kaussi tõstmine ja sellega keele allaviimine. Tegemist on püha üritusega, mida ei tohi segada ükski kõrvaline ja ilmalik tegevus ega ese. Kui teil mängib televiisor tuleb see kinni panna, sulgeda tuleb ka laual lahti olev, supi podisemise ajal loetud raamat, ära visata ajalehed ning külmikusse kasutatud produktid.
Supp tuleb kerge liigutusega tõsta kaussi, lisada lisandid ning asetada lauale ning lihtsalt süüa. Supi kõrvaseks aga soovitaks murda head pehmet pikka sai või leivakõrsikuid.
Varasemate etikettide järgi supi kõrvale veini ei joodud. Ehk ainult pits šerrit peale maitsvat einet supist. Venelased on enne head seljankat alati pitsi viina visanud. Viimase aja kombed on aga teised. Supp ja vein sobivad kokku samamoodi nagu korralik sealihakäntsakas ja punane kuiv vein. Supi juurde tuleks juua head kuiva valget veini. Veini hapukus seguneb tulevärgiks sinu suus, kui seguneb kanasupi kergelt soolase mekiga.
Veel üks mõnus märjuke supi kõrvale on karge, terav ja kange hele õlu.
Supi kõrvale võib süüa erinevaid lisandeid. Mina leidsin parimaks lisandiks pasteedisai värskekurgi viiluga. Te üllatute kui proovite.
Head isu!
--------------------------------------------------------------------------------------------
Retsept
Kodune kana-nuudlisupp
(Koostisainete kogused käe ja näpu järgi, mõõdikuid ei kasuta)
Koostisained:
Terve kana või 400g fileed
(oleneb kui palju suppi teha)
300 g nuudleid
Paar sibulat
Paar porgandit
Paar küüslauguküünt
Paar vart rohelist sibulat
Soola
Pipart
Kuni 10 pipratera
Paar loorberilehte
Kui soovi on võib lisada veel:
Rehelisi ube
Punaseid ube
Paprikat
Sellerit
Kuidas saada mõnus kanasupp:
Pada tulele, vesi patta (külm vesi!) ning kana sinna sisse. Keeta seda umbes tunnikne suhteliselt mõnusal tulel, kuni kana on ajanud välja vahu ning lihas olebvad jäägid. Kana võtta leemest välja ning leem puhastada läbi sõela valades. Kana puhastada lihast ning liha hakkida mõnusateks kuubikuteks.
Panna leem tagasi tulele ning lisada tükeladatud porgand, küüslauk, sibul, soheline sibul ja nuudlid. Lasta kenasti pool tundi keeda ning seejärel lisada kanatükid. Supp maitsestada soola pipra, koriandri ka piprateradega.
Lase pisut jahtuda, tõsta kaussi ning söö. Söö üksi või kaksi või sõpradega.
Head isu!
No comments:
Post a Comment